Laps ja tunded

See, kuidas vanemad oma lapsi kohtlevad, kas range distsipliini või empaatilise mõistmisega, jätab püsiva jälje lapse tundeelule.

Lapse emotsionaalsed vajadused:
* vajadus armastuse järele, kusjuures laps vajab, et talle armastust nii sõnades kui tegudes pidevalt kinnitatakse
* vajadus tunda end soovituna, seega ärge pahandage lapsega kogu aeg
* vajadus kaitstuse järele, et ta tunneks end turvaliselt mitte selle pärast, mida ta teeb, vaid et ta lihtsalt olemas on
* vajadus juhendamise ja õpetuse järele, sest ka laps tahab rohkem teada saada
* vajadus vabaduse järele, et saaks iseseisvalt tegutseda ja selle kaudu õppida oma tegude eest vastutamist
* vajadus avastada oma kaasasündinud andeid, seega on lapse arengu seisukohalt väga oluline, et tal lubataks tegutseda vastavalt tema huvidele
* vajadus lugupidamise järele. Lapsest tuleb lugu pidada võrdselt täiskasvanuga, ükskõik kui väike laps on!
* vajadus olla seotud täiskasvanuga, sest igas lapses on kaasasündinud hirm olla täiskasvanu poolt maha jäetud.

Lapsel on alati õigus tunda oma tundeid, vanemad saavad aga õpetada, kas ja kuidas neid tundeid väljendada või vajadusel talitseda. Vanem, kes oma lapse tundeid ignoreerib, ei käitu oma lapse suhtes lugupidavalt, sest ei aita tal tema tundeid mõista. Vanem, kes on emotsionaalselt pädev, õpetab ka lapsele tunnetes selgust saada ja käitub seega tundekasvatajana.

Esimesed kooliaastad on väga toimetusterohked, ehk kõige tegusamad koolielus üldse.
Laps peab teadma, et kodu on endiselt tema kindlus. Öelge talle, et armastate teda just sellisena, nagu ta on. Lapsele on oluline teadmine, et kodus teda hinnatakse, et vanemad temast hoolivad.
6.aastane laps peaks juba teadma, kus on vanemate poolt tõmmatud piir. Selles vanuses laps on väga vastuvõtlik, teda saab vanematepoolsete reeglitega mõjutada. Täiskasvanu tegelik eeskuju on olulisem kui sõnad. Laps võrdleb oma kodureegleid teiste laste pool kehtivatega, ühtlasi testib vanemate poolt seatud piire. Kui laps üritab vanemate pandud piire avaramaks venitada, peab vanem endale kindlaks jääma. On oluline silmas pidada, et karistamisel/ kritiseerimisel tuleb hinnata lapse käitumist, mitte last ennast. Halb on lapse käitumine, mitte laps!
Kuigi kool peaks olema loogiliseks jätkuks kodule, üks mõnus koht, kus laps saab areneda, on
kooliminekuga seotud ka pingeid- ta peab kodust lahkuma ja kooliga kohanema. Piiride kehtestamine ja järgimine jääb siiski kodu ülesandeks, kooli ülesanne on õpetust anda.
Alati ei saa ka vanem lapse parim sõber olla. Kui laps ei taha millegagi leppida, võib ta end
väga erineval moel väljendada. Vanem peab öeldu teatavaks võtma, kuid mitte nõudmistest
taganema. Vestelge ja arutlege, kuid kindlasti ei tohiks vanem taluda sõimlemist ja vandesõnu.
Lapsele on tema sõbrad olulised, aga et vanemana end turvaliselt tunda, peaks kokku saama ka sõprade peredega.